Mis toimub muusikaäri telgitagustes?

Kui vaadata meelelahutusäri laiemalt, siis paratamatult mängib olulist rolli artistide valikutes majanduslikud tingimused. Nii mõnigi kord võime näha seda, kuidas paadunud fännid väidavad, et nende lemmikartist on “end maha müünud” suuremate kasuminumbrite nimel. See pole must-valge situatsioon, kuivõrd tihti jätavad inimesed puudutamata aspekti, et artistide ellu jäämiseks on vaja pidevaid rahasüste. Muuhulgas on vaja maksta kontserdite korraldamise, fännide jaoks loodud nänni tellimise, promotsiooni ja teiste aktiivsete tegevuste eest, mida iga artist peab aeg-ajalt oma meediamaastiku koha kindlustamiseks tegema. Tihti ei tee artist seda omast vabast ajast, vaid palkab selleks promotsioonifirmad, kes teevad seda ise muusiku eest. Siiski on selleski situatsioonis ikkagi artist ise rollis, milles on vajalik erineval määral finantsilisi ressursse välja käia.

Kui võtta laiemalt ette meelelahutusäri, siis kasutavad muusikud tihtilugu mänedžeride abi. Juba filmidestki on tuntud libekeelsed sellid, kes lubavad artistide rahaasjad korras hoida ja neile kõige paremaid esinemisaegu organiseerida. Tihtilugu muutub üks stereotüüpne mänedžer rahaahneks, põletades läbi kõik olemasoleva raharessursi ja hävitades artisti maine lõplikult. Isegi reaalsest elust on selliseid näiteid küllaga tuua. Ahned mänedžerid pole ainult muusikat puudutavas valdkonnas, vaid neid võib leida tegutsemas ka spordis või kultuuris. Matti Nykäneni isiklik mänedžer ja “vihmavarju hoidja” oli tõeliselt kasuahne tüüp, kes mingil määral aitas kaasa suusatähe laostumisele.

Rääkides väiksema mastaabiga artistidest, võime näha pigem olukorda, kus mänedžeride abi pole vaja ja inimesed saavad ise oma muusikaäri haldamisega hakkama. Vahel tuleb ette ootamatuid vastuolusid, näiteks ei ole mõni suurem kontserdikorraldaja lihtsalt nõus väikese mastaabi esinejatega tegemist tegema, kuna nende potentsiaalne sissetulek ja kasum võib osutuda üsna pisikeseks summaks. Seeläbi tekib negatiivne tsükkel, mille käigus jääb aina vähem kitsama mastaabi esinejaid kontserdipaikadest kõrvale ja suuremad tegijad saavad aina enam esinemisruumi. Taoline efekt aitab selgitada olukorda, kus esinemispaikades korduvad aasta jooksul aina enam ühed ja samad näod.

Õnneks on sellele leitud praktilisi lahendusi, luues näiteks alustavate artistide üritusi, mille kaudu on kõigil võimalik endale suuremat nime teha. “Avatud mikrofon” on teist tüüpi üritus, kus saavad osaleda kõik algajad artistid. Tegelikult pole avatud mikrofoni tüüpi sündmused ainult bändidele ja lauljatele. Vaheldumisi korraldatakse neid ka luule ja harvematel kordadel proosa ette lugemiseks. Kui sa ise tahaksid teada saada, kuidas publik sinu muusikat vastu võtab, ent sa ei taha minna mõne professionaali juurde jutule, siis sea sammud julgelt avatud mikrofoniga ürituse poole. Peatselt saad vajalikku julgustust või elutähtsat konstruktiivset kriitikat, kui jääd pärast oma esinemist inimestega veel pikemalt rääkima. Ole ise sellisel hetkel avatud, kuna ainult sel juhul on sul võimalik koguda endale vajalikku tagasisidet. Tagasiside ei tohi jääda lihtsalt riiuli peale seisma, vaid sellega tuleb tööd teha. Pead leidma konkreetsed väljundid, et kriitikat muuta kütuseks, mis toidab su järgmiseid muusika-alaseid ettevõtmisi.

Muusikaäri võib mõnikord olla stressirikas ja pingeline ala. Konkurents on tegelikult väga suur ja mõningad bändid minetavad võrdlemisi kiiresti oma esialgse populaarsuse. Seejuures on väga tähtis mõista, et bändide eluiga pole igal juhul kivisse raiutud, see pole midagi saatuslikku. Pigem on see teema, mis on bändi tegijate endi kätes ja kui nad ei saa hakkama bändi relevantsena hoidmisega, siis on probleem ikkagi kahe kõrva vahel ja sugugi mitte neid ümbritsevas keskkonnas. Ja isegi kui on probleem keskkonnas, siis peab tegijatel endil piisavalt nutti olema, et oma keskkonda muuta ja minna uutele võitlustandritele. Vastasel juhul võib tegijate hulgas tekkida tüüpiline muusikuid iseloomustav tülpimus, mis väljendub peaasjalikult pettumises ja mis pikema aja peale muutub täielikuks stagnatsiooniks. Kui bänd hakkab alla käima, siis üldjuhul pöörduvad selle tegijad alkoholi või muude mõnuainete juurde. Tulemused võivad olla traagilised.

Siiski vajab ära selgitamist see, et narkootikume ja alkoholi ei hakata alati pruukima, kui käes on madalseis. Tihtilugu tehakse seda just nimelt kõige paremas seisus olles, kuna see on üks viis, kuidas jooksvalt auru välja lasta. Pahatihti pole see isegi harjumus, mis tekib muusika tegemise käigus, justkui omandatud kutsehaigusena, vaid pigem on samad inimesed juba eelnevalt harjunud oma vaba aega alkoholi või mõnuainete seltsis veetma. Sel juhul kandub see üle ja kuna muusikamaailm üldiselt paneb tugevat rõhku kõikvõimalikele meelemürkidele (leidub palju kuulsuseid, kes on pahuksis ja on pidanud rehabilitatsiooni läbi tegema), siis selles laiemas kontekstis tekivadki tüüpilised mured. Vahel võib bändi allakäiguni viia just nimelt mõne konkreetse bändimehe suutmatus oma ihasid kontrollida ja aegamööda tekkiv allakäiguspiraal viib terve ansambli endaga kaasa.